Vahepeal mõtlen, et peaksin ka midagi tarka ütlema, mingit kogemust jagama. Siis jälle mõtlen, et ahh mida mina ka tean? Siin palju targemaid ning ilmselt tegelt kõik koerainimesed juba ise ka teavad.. Pointless on korrutada, seda mida kõik teavad. Ning üleüldse, mis tarkust on mul jagada, kui mul endal on ärev, mitte kõige kuulekam koer, kellega ma isegi alati hakkama ei saa? Esimene selline "päris oma" koer, et pole nagu kogemustki.. Ja koer, kelle kasvatamisel olen ilmselt KÕIK vead ära teinud, mida üldse saab teha..?
Siis jälle mõtlen, et ma ei saa olla ju ainus? Kes sai suht üleöö koeraomanikuks, kes mitte midagi tegelikult ei tea. Ise muidugi arvasin, et midagi ehk ikka tean. Lapsena ju oli meil koer. Aga siis oli koerakasvatus midagi muud. Maal elades see koer oligi kuskil õues omaette, paar korda päevas sai midagi suvalist süüa, vahel jalutati.. võib-olla teadis paari käsklust ka. Tihti oli lagi "anna käppa" ja kõik.
Igatahes tahtsin siis oma koeraga olla parem ja kasvatada ikka kuulekas koer. Laenutasin isegi ruttu raamatukogust paar raamatut. Muidugi ikka sellised, mis pakatasid mingist karjateooriast. Siis läksime kooli. Klassikaline kuulekuskoolitus. Jälle, mina usin õpilane uskusin kõike ja tegin nagu peab. Omal käel ei hakanud midagi improviseerima, sest küll koolitaja teab paremini. Kutsikakool sai läbi ja läksime ka teise astmesse. Teismelisele koerale aga poov kett kaela ja kuulab jälle. Pole probleemi. Ütleme nii, et mul endal oli raske aga uskusin, et pean end maksma panema, ikka selleks et mul tulevikus oleks hea koer. Tõsi poov rihm andis tulemuse aga lisaks kadus ka kontakt minu ja koera vahel. Võtsin siis keti kaelast, hakkasime rohkem koos lõbutsema ning uurisin rohkem positiivsete treeningmeetodite kohta. Mida rohkem uurisin, seda valusam oli tehtud tegude pärast. Ilmselt päris kõike heastada ma ei saa iial.
Mu koer on ärev. Ma ei tea, kas see on lihtsalt nö kaasasündinud omadus, sünnikodust, varjupaigast või minust tingitud? Või kõik kokku. Tunnistan, et olen ise väga kärsitu inimene ja ilmselt see teeb vaid asja hullemaks. Paras kombo ikka küll. Aga ilmselt oleme teineteise elus põhjusega. Õpime koos.
Ma arvan, et sellise klassikalise hea koera omanikuna poleks ma võib-olla uurinud nii palju koera mõttetöö arendamise kohta, positiivsete treeningmeetodite kohta ja ilmselt poleks ka Koerapoodi.
Natuke ka Koerapoest. Siia valin tooteid, millesse ise usun. Tooted, mis rikastavad koera elu. Toidud-maiused, mis on tervislikumad. Et te saaks valida vaid hea ja väga hea vahel. Te ei leia siit kunagi ogarihmasi ega muid kiireid lahendusi. Ei kanget keemiat, ei kräpp toitu.
Sest saab teisiti, saab paremini. Loodusel on jõud ja vägi. Headusel on suurem mõju.
Sest koerad on võrratud.